MMX | MMXI

Birk Rohelend "Mina, Mortimer"

2011-05-14T17:11:00.003+03:00

Tsitaat raamatust:
"Inimesed mu ümber näivad viirastustena."

Birkile omaselt on teema, mille ümber raamat koondub, endiselt üks - enesetapp. Sel korral siis lugu sellest, kuidas ühe inimese maailmast lahkumine lööb asjad, suhted ja väärtushinnangud klaariks. Loksutab paika selle, mis varem tühine ja logisev näis.

Minu poolt ka üks palve. Kallid lugejad, ärge palun sodige raamatukoguraamatutesse, ärge joonige oma lemmikkohti alla ega tehke äärtele märkusi. Koguge palun raha oma isikliku raamatu või äärmisel juhul kustutuskummi jaoks. Aitäh!

Mu lugemiselamus sai sel korral ikka päris korralikult häiritud. No kujutage ise ette 120-leheküljelist raamatut, kus igal leheküljel on vähemalt kaks lõiku alla joonitud?!

Tuule Lind "Päev algab öösel"

2011-05-08T22:56:00.002+03:00

Tsitaat raamatust:
"Tule nüüd ja näita mulle ka. Ma tahan näha, milline see kutt on, kes sind kõnevõimetuks rabas."

"Päev algab öösel" oli just see, mida mul vaja oli. Üks suhte- ja sündmusterägastikuga vürtsitatud, mitte just kõige tüüpilisem naistekas, mille ma suudaksin lühikese aja jooksul sisse ahmida ja kiiresti alla neelata.

Sel korral käis raamatu seedeprotsess minu jaoks eriti kiiresti. Üks õhtu ja pärastlõuna ehk kokku umbes viis tundi. Ent süžee oli väga asjalik ja paelus lugema. Siin blogis kommenteeritutest meenutab antud raamat ehk kõige rohkem Evert Gregori romaani "Kesk surnud lilli".

Erlend Loe "Naiiv.Super."

2011-05-07T23:09:00.003+03:00

Tsitaadid raamatust:
"Perspektiiv on midagi, mida peaks saama raha eest osta ja otse veeni tilgutada."

"Ühel või teisel põhjusel kahtlustan ma, et tean liiga palju asjadest, millest on idiootlik palju teada."

Alustuseks ei taha ma üldse sellest raamatust rääkida.

Mul on keskendumishäire. Selline, mis ei lase raamatuid lõpuni lugeda. Asi ei ole isegi mitte niivõrd tahtes või suutmatuses ühte konkreetsesse loosse süveneda, kuivõrd selles, et nende raamatute temaatika on üks: reisimine. Raamatud, mille pooleli olen jätnud ja mille kommentaarid siia blogisse ilmselt lähitulevikus ei ilmu on Tove Janssoni "Reis kerge pagasiga", Jack Kerouaci "Teel" ja Robert Pirsingu "ZEN ja mootorratta hooldamise kunst". Esimese ligikaudu 50 lehekülje põhjal on nad kõik väga meeldivad ja mõnusad. Kuni ma ühest järjekordsest reisikirjeldusest tüdinen ja võtan ette uue. Sõber ütles kunagi, et ta ei saa reisijutte lugeda, sest see tekitab soovi kogeda ise neid samu momente, avastada senitundmatuid maid. Tookord ma ei mõistnud teda täielikult, aga täna saan ma temast aru.

Nüüd aga ülal mainitud kirjatükist. See on suurepärane ja mu lugemise ajastus oli geniaalne. Just üks korralik nimekiri oli see, mida ma siis, nüüd ja edaspidi vajan. Talletamaks olnut ja projitseerimaks tulevikku.

Kaanepilt on saksakeelse raamatu oma. Unustasin skännida, kui raamatukoguraamat käes oli. Kui kellelgi on see raamat kodus tolmu kogumas, andke teada - ostan ära!

Ingel Tael "Aja elu"

2011-04-13T22:26:00.003+03:00

Luulenäide:
"VÕTAN VASTU
oma iha
oma armastuse
viha
võtan vastu
ega põikle
olen valmis
võtma kõike
käega katsun
oma saatust
sõrmitsedes
iga vaatust
ootan otse
ega põikle
olen valmis
võtma kõike"

Oh, teate, ma olen valivaks muutunud. Mitte, et ma seda enne ei oleks olnud, aga nüüd tajun ma seda ise kuidagi eriliselt tugevamini. Ei ole päris nii, et lähen raamatupoodi ja ostan kõik ettejuhtuvad luulekogud, mida ma varem suhteliselt sageli tegin. Ostsin ja alles kodus lugesin. Nüüd lappan neid rohkem poes. Asi on ilmselt selles, et mul oma eelistused viimase paari aasta jooksul välja kujunenud. Mis iseenesest on hea.

Ingli luulekogu meeldis mulle väga. Peale siintoodu on seal veel paljud häid sõnu ritta ja üksteise alla seatud. Riimiga ja riimita, mõlemaid täpselt niipalju, et tasakaal säiliks. Mind mõneti isegi üllatas kui ühtse stiiliga ta kõik luuletused kirjutanud on. Just selles mõttes, et kogumik on terviklik, ei ole midagi, mis ei sobiks või mille tahaks välja visata.

Kõik on ilus, rahulik, sulnis. Täpselt sellised meeleolud ja tunded mind viimasel ajal enim valdavadki.

Milan Kundera "Elu on mujal"

2011-04-10T18:05:00.005+03:00

Tsitaadid raamatust:
"Kõigepealt peab maailma tundma sellisena, nagu see on, et seda hiljem radikaalselt muuta."

"Kõige hullem pole see, et maailm ei ole vaba, vaid see, et inimene ei oska enam vaba olla."

"Luule kaudu väljendab inimene kooskõla olemisega."

"Tõeline armastus ihkab luua armastatud isiku ebatäiuslikust olendist, kes on seda inimlikum, mida ebatäiuslikum ta on."

Joon kunsti ja pornograafia vahel on õhkõrn ja mu meelest kaldub see raamat rohkem labasuse poole. Vääritu käitumine ja isikute sildistamine, üksteise mahategemine ja alusetu süüdistamine, lõppematu armukadedus ja mõtlematu kättemaks millegi ebareaalse nimel. Need on üldjoontes täpselt need teemad, millest ma lugeda ei viitsi.

Lugesin seda soovituse peale, aga soovitustega on nii nagu ikka. Kas meeldib või mitte. See soovitus läks tagantjärele mõeldes üsna pange, aga kuidas ma seda enne teada oleksin võinud?. Vot ei olekski. Tegelikult meeldis mulle raamatu pealkiri ka, aga kahjuks ei ole sel sisuga suurt midagi ühist. Sisu on suhteliselt laialivalguv ja mittemidagiütlev. Peale arglikult kirjeldatud seksistseenide ja kõige ülalnimetatu seal midagi ei olegi.

Rohkem meeldivad mulle need kontekstist välja rebitud tsitaadid, mis eraldiseisvana elavad oma elu ilusamalt kui kaante vahel.

Janika Vaikjärv "Mul on olnud igav"

2011-04-05T20:47:00.003+03:00

Luulenäited:
"kui oled olnud kodust kaugel, kaua teel
siis tead, mis maik on puhtal, külmal joogiveel
kui palavus ja haigused on võtmas elu hinda
siis tead, et tagasi nii lihtsalt eal ei minda"

"armastasid võõramaalast, armastasid võõrast kodu
armastasid kodumaalast, armastasid raha ja edu
vihkasid võõraid, vihkasid võõraid maid
vihkasid koduseid, vihkasid ja kõigest ilma jäid
ära armasta, ära vihka
vähest mis tarvis, seda vaid ihka"

See on niiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõnus foto- ja luulekogu. Mul ei olegi vist rohkem midagi öelda. Luuletused on suurepärased. Tahaks siinkohal Mark Twaini tsiteeerida (originaalis): really great people make you feel that you, too, can become great.

See on tõeline inspiratsioon. Innustus ja äratundmine, olles ise ka suur seiklejahingega ilmarändaja.

Maarja Pärtna "Rohujuurte juures"

2011-04-05T18:18:00.004+03:00

Luulenäide:
"minul. nagu temalgi, on vaja õige vähe.
unenägusid, unistusi.
mälestusi. löökide pehmenemist.

kohvi hommikul, õhtul üheskoos süüa.
mõttekaaslasi, uudiseid.
avatud uksi. hellust.

võimalust end
enda valitud vahenditega teostada."

Teate, see luuletus jäi mulle sellest kogumikust kõige esimesena silma. Kus mujal kui Viru Keskuse Rahva Raamatu luulenurgas veedan ma neid minuteid, mis bussini veel aega on. Nii ma siis lappasin seda ja heitsin pilgu tagakaanele lähemal olevatele luuletusele. See on mul vist oma kiiks, aga luuleraamatutega "alustan" tutvumist sageli tagantpoolt ettepoole. Ja selle konkreetse luuletuse mõte jäi kuidagi hinge peale. Kohe niiviisi, et tahtsin seda raamatut ka enda luuleriiulisse.

Ja oh kui mõnus täpiline ja paljude ilusate joontega kujundus sel raamatul on! Väga ilus. Väga.

Justin Petrone "Minu Eesti 2"

2011-04-01T12:10:00.006+03:00

Tsitaat raamatust:
"Kalamajas oli lootust, sedasama lootust, mida oli nii vähe Pelguranna lagunenud paneelmajades."

Just nii! Teise osa alapealkiri "Mida sa tahad?" on Justini küsimus Epule. Epp tahab oma kodu ning kogu lugu keerlebki suuresti oma kodu leidmise ja loomise ümber.

Päris mõnus on eestlaste igapäevaelu kellegi teise vaatevinklist näha, lugeda. Nii palju on asju, mida esmapilgul tähelegi ei pane, kui ometi on nad olemas. Näiteks see, et me hoiame kohutavalt distantsi, justkui austades sellega teise inimese privaatruumi. Kas see on hea? Kas see on halb? Eks igaüks otsustab ise. Samas on pisut naljakas lugeda olukorrast, kus Justin arutleb endamisi, kuidas kõiki neid eestlastele omaseid käitumisnorme oma vanematele selgeks teha, on nemad ju hoopis teisest kultuuriruumist pärit.

Enim meeldisid mulle need peatükid, kus Justin kirjeldas oma inglise keele eratundide andmist ning seda, kuidas ta oli Matsi näol leidnud õpilase, kellelt tal rohkem õppida oli, kui õpetada. Ning kes aitas mõista, et eestlased polegi kõik pelgalt liinitoodang, vaid leidub ka ekstsentrikuid. Positiivseid tegelasi.

Peale kõige muu imestas mind autori ülimalt lai silmaring. Näiteks kas või see, et filosofeerimise kohapealt oli sisse toodud Søren Kierkegaard. Või näiteks Juhan Partsi ja tema kassi võrdlused. Mulle, eestlaselegi, oli siin palju uut ja huvitavat lugemist.

Kindlasti tahan kiita ka tõlkijat, sest lugemine oli väga ladus ja nauditav. Seega annaksin tõlkijale erilised plusspunktid!
Lõpuks veel üks kiire, kiire küsimus - kui tihti kohtate teie lugemisvaras sõna "tokerjas"? Kui ei kohta tihti, siis soovitan "Minu Eesti 2" ette võtta.

Toomas Raudam "Nips"

2011-03-17T21:33:00.005+02:00

Tsitaadid raamatust:
"Ma näen seda, mida teised ei näe. Ja ma mõtlen sellest, mis teistele pähe ei tule."

"Tähtsaid asju ei tohi teistele rääkida. Rääkimine on reetmine. Oma unistuse, oma hirmu, oma armastuse reetmine."

"Haaramistunne tekib haaramatuse piiril olevaid asju kohates ikka ja jälle uuesti, käed tõusevad nagu iseenesest - embamiseks, enda vastu surumiseks."

Selles raamatus on kaks lugu ja lõppsõna. "Nips" on lõppsõna pealkiri. Esimene lugu on "Joonetõmbaja", teine "Darwini loomad".

Mulle meeldis neist enam esimene, mis kirjeldas minategelase suhteid oma lähikondlastega. Päris huvitav oli lugeda sellest, kuidas asjadele oli lähenetud hoopis teistsuguse külje alt. Palju isiklikumalt, kui ma tavaliselt olen harjunud lugema. Tundus, et minategelane elas vales, mida ta ka ise uskuma oli hakanud. Pisut imelik, et ta ise oma isiksust lõhestada tahtis, luues ühele vanaemale endast pildi kui tüdrukust ja teisele kui poisist. Mõlemad vanaemad elasid Rootsis (tegevus toimub Eestis) ja polnud oma lapselast kunagi näinud.

Oh, ja siis veel ema ja isa ja Piret ja Pireti ema ja Pireti vanaema. Nad on kõik stereotüüpsed karakterid, esindades oma põlvkonna keskpärast nägu, kuid minategelane suutis nad kõik üllatavalt mõnusalt ja filosoofiliselt säravaks kirjutada.

Tunne on praegu selline, et tahaks samalt autorilt veel midagi lugeda.

Indrek Koff "Eestluse elujõust"

2011-03-17T15:01:00.006+02:00

Katked ja tsitaat traktaadist:
"jumal kui sa oled olemas
ole rahul sellega mis sul on"

"eestlane on raamaturahvas
valab maailmavalu isetegemisse
sellised need kunstiinimesed on pea laiali otsas"

"Kogu elu oled sa otsinud, otsinud, otsinud seda tunnet, mis oli siis, seal, sellel ammusel ajal, kui sind veel polnud, aga kui sa juba olid."

Autor ise nimetab oma loomingut hüsteeriliseks traktaadiks ja eks ta selline olegi. Kohati meeliülendav ja siis jällegi rahvuskaaslasi ja immigrante maapõhja kiruv, ennast maha tegev, kuid niisama palju ka enda (eestlaste) tegemisi kõrgustesse kiitev vabavärsiline kirjatükk.

Ta ei ole pikk, aga see-eest päris sisutihe ja huvitav lugemine. Tavatult palju on kasutatud käibefraase, mida muidu igale poole ei topiks, aga vot sellesse traktaati sobivad nad päris hästi. Iga eestlane võiks selle raamatu läbi lugeda ja korraks oma rahvusele läbi huumoriprisma vaadata, ning sealjuures tuleks selle elujõulisuse üle mõtisklemine ainult kasuks.

Kaur Kender "Yuppiejumal"

2011-03-13T09:31:00.004+02:00

Katke raamatust:
"Mälu asendab loomingulisus. Kui sa ei suuda mäletada, kuidas kahvlid-noad lauale panna, pead sa midagi välja mõtlema. Leidma loomingulise lahenduse. Loomingulisus on mälu puudumise tagajärg. See on nii lihtne: kui sa tead, kui sa mäletad, kuidas midagi teha, puudub igasugune vajadus midagi uut välja mõelda. Siis sa lihtsalt teed. Sageli hästi. Mälu puudumine on eeldus, et asjad toimiksid."

Nii on. Minu asjad ainult nii toimuvadki, pidevalt uusi asju luues ja sageli ka jalgratast üha uuesti leiutades. Iga teine loomeinimene saab aru sellest, et isegi kui on olemas lihtsam tee, siis miks mitte minna oma rada pidi. Kaarega ja pikemalt, sest see pakub rohkem naudingut.

Ma ei hiilga just parima mäluga. Minu kahjuks või õnneks on ta ülimalt selektiivne ja rakendub vaid siis, kui selleks konkreetne põhjus olemas on. Tihti ei mäleta ma sündmuste üldpilte, vaid meeles on hoopiski kõrvalised ja teemakauged, mulle huvi pakkuvad pisidetailid. Emotsioonid, inimeste näod, värvid, lõhnad, mõned üksikud sõnakõlksud.

"Yuppiejumal" on ka üks paras sõnakõlks, mis on oma ajast tublisti ees. Kirjutatud küll 12 aastat tagasi, aga veel tänagi ülimalt aktuaalne ja kaasahaarav.

Chuck Palahniuk "Kaklusklubi"

2011-03-13T09:30:00.003+02:00

Tsitaadid raamatust:
"Võimalik, et enesearendus ei olegi lahendus."

"Tead, kondoom on meie põlvkonna klaaskingake. Kui võõrast näed, tõmbad peale. Tantsid öö läbi ja viskad siis minema."

"On hulk asju, mida me armastatud inimeste kohta teada ei taha.

"Kaklusklubi" on täiesti omaette nähtus. Nii kirjanduslikus mõttes kui ka oma sisu poolest. Kohati tekib tunne, et kõik, mis autoril pähe on tulnud, on sama kiiresti ka paberile pandud. Ilma pikema mõtlemise või analüüsita.

Olustikukirjeldused on kohati üsna rõvedad, ent sama palju ka naljakad. Kontekstist välja rebituna ei ütleks nad midagi, aga seal, just seal muudavad nad raamatu nauditavaks. Vahepeal tekkis kihk see õõva tekitav raamat käest panna ja lugemine pooleli jätta, aga uudishimu ei lasknud sel sündida. Inimloomus on juba selline, mis parata!

Isiksuse kahestumine on viimasel ajal kuidagi eriti populaarne teema. Vahetult enne "Kaklusklubi" lugemist vaatasin filmi nimega "Must luik" ja võiks öelda, et need kaks on oma ülesehituse poolest ootamatult sarnased. Või tõmban ma erinevate asjade vahele sageli liiga palju paralleele?

Jaan Kross "Keisri hull"

2011-03-13T09:14:00.007+02:00

Tsitaadid raamatust:
"Me teame või vähemalt mina tean, et me ei oska sõnadega läbi kummagi üksinduse teineteiseni jõuda. Ma ei tea, mis tema minust arvab. Ma tahaksin teada, aga ei söanda küsida."

"Mõtle oma isa peale. Sinu isa on riiklikult võttes muidugi hull. Aga teemandkiviga mõõtes on tema kõige ausam mees, keda sa eluilmas oled näinud ja eluilmas näha saad."

Pärast viimase peatüki lõpetamist tekkis mu pähe küsimus: miks on just seda raamatut nii paljudesse erinevatesse keeltesse tõlgitud? Tegu on ajalooliselt tõetruu romaaniga, mis kirjeldab lihtsa eestlase elu Eestimaa pinnal ja lähiümbruses aastatel 1827-1837. Viimane peatükk on põgus vaade olnule aastast 1859.

Sisu keerleb iseenesest ainult igavate argisündmuste ümber. Rikkaid vastandatakse vaestega, noori vanadega. Peretütar saab rikkale mõisahärrale naiseks, ent too osutub hulluks, sest kirjutab kokku manifesti, mis tsaarile meele järele ei ole.

Minategelane on pelgalt kõrvalseisja, mõisaproua lihtne vennake, kes peab päevikut mõisas toimuva igapäevaelu kohta. Ta teeb seda salaja, ikka ja jälle päevaraamatule uusi peidukohti otsides. Raamatu seob ühtseks tervikuks tema kirelend algul ühe tüdruku, kuid peagi ka teisega, ning päris lõpuks selgub nende kahe neiukese seotus. Mis ei olegi nii etteaimatav, kui esmapilgul arvata võiks.

Mai Raet "Surnud liblikad"

2011-02-07T17:29:00.003+02:00

Tsitaat raamatust:
"Ta oli sündinud ellujääja, kes olenemata sellest, kui lootusetu olukord ka pole, ikka läbi murrab."

Põnev, kaasahaarav, mitte eriti etteaimatav noorsoole mõeldud kirjatükk. Peategelast Pilleriini on kirjeldatud 15-aastasena, kuigi ta võiks vabalt vanem olla.

Sealjuures panin tähele, et autor oleks justkui ikkagi oma vanusest ja seisukohtadest lähtudes kirjutanud ja raamatuid sisse toonud. Vaevalt ükski 15-aastane omaalgatuslikult "Tõde ja Õigust" loeb. Või tegelikult, Pilleriin luges. Jah, tundub kummaline.

Üldiselt mõnus ajaviitelugemine, aga minu jaoks ei midagi erilist. Kuidagi kahtlevaks jäi peategelase isik, pealegi ei jätnud ta mulle eriti sümpaatset muljet. Lisaks oli vähe materjali, millega end samastada ja nagu ma varem maininud olen, siis just viimane määrab suures osas minu jaoks raamatu headuse.

Kristo Kiviorg "Päikeseküla II. Kutse südamest"

2011-02-03T20:24:00.004+02:00

Tsitaadid raamatust:
"Loodu kaalu mõistab vaid see, kes ka ise loob."

"Inimesed isegi ei tea, kui andekad nad on, sest oma mugavustsoonis istudes ei saa nad oma olemusest täit ülevaadet."

"Üksindus õpetab sind teistest inimestest lugu pidama, väärtustama nende iseolemise tähtsust, selles õpid sa iseendaga suhtes olemist."

"Kui palju tead sa inimesi, kes teevad midagi esiteks sellepärast, et see neid endid rõõmustab, ja teiseks põhjusel, et see võiks õnnelikuks teha ka kedagi teist?"

"Ära karda, hüppa ning vaata, kuidas maailm sind kinni püüab. Hüppe pärast sa ju siin oledki."

"Kui end avad, leiad ka inimesed, kellega oled väga sarnane: mõtted, elusituatsioonid, kogemused ja soovid. Maailmale valla olles ei leia sa üles mitte ainult iseend, vaid ka teisi, ja see on suur rõõm."

See raamat on hoopis teistsuguse ülesehitusega kui esimene. Isiklikult meeldis mulle see rohkem, sest justkui ootuspäraselt oligi selles rohkem vastuseid. Õigupoolest neist ta ainult koosneski, aga mitte halvas mõttes.

"Päikeseküla" on oma olemuselt väga positiivne, innustab inimesi end kokku võtma ja raamist välja astuma. Tundub, et autor on ise suurema osa kirjapandust ka ise läbi elanud, mistõttu ei kahtle ma teksti tõsiseltvõetavuses karvavõrdki. Näis, kuidas edasi. Jääme triloogia viimast ja ehk ka kõige mõjukamat raamatut ootama.

Mats Traat "Karukell, kurvameelsuse rohi"

2011-02-03T00:54:00.004+02:00

Tsitaadid raamatust:
"Konflikt on hajali inimeses, keskkonnas ja ajas, milles ta elab."

"Loodus oli suur, lootus nii väike."

"Maailm on jäänud kitsaks - kõik puudutab kõiki."

Seekordnegi raamat on loetud kohustusliku korras. Nii kummaline kui see ka poleks, siis ega noid enam palju ei tulegi. Maksimaalselt 3-4, kui sedagi. Üsna hiljuti analüüsisin oma mõtteis aega, mida olen koolitööde tegemisele kulutanud ning jõudsin selgusele, et kõige rohkem oma aega olen pühendanud raamatute lugemisele. Seda juba algklassidest peale, järjepidevalt. Rõõmuga. See on vist tõepoolest ainus "koolitükk", mida ma olen vabatahtlikult teinud. Nii vähe kui ma neid üldse teinud olen...

Ma pole kunagi lugemiskontrolle tegema läinud puhtalt kokkuvõtte pealt. See tundub justkui enesepetmisena, aga keda sa veel peale enda petad. Õpetajat? Vaevalt see talle korda läheb.

"Karukell" on oma alatoonilt üsna tõsine raamat, võiks öelda, et isegi natuke nukker. Seda on kohati väga raske lugeda, eriti ajaloolise jutustuse poolt, mida üks tegelane kirjutab. Samas on ta jälle lihtne, naljakas ja absurdnegi, kui juttu tuleb 1970.-te kolhoosielust: labasest rivaalitsemisest kahe laudaeide vahel. Hale ja natuke kurbki on see, millega see vahejuhtum lõpeb, kuid selline on elu. Kõik on möödanik, konflikt kaob, lootus jääb.

Kristiina Jalasto "Kui mind ei oleks, oleks maailm teine"

2011-01-16T20:08:00.003+02:00

Tsitaadid raamatust:
"Kas sa ajutist teeseldud kergust ajadki kogu see aeg taga?"

"Üks piinav paradiis ja paitav põrgu on see saar sinu jaoks, ei midagi rohkemat."

"Mulle on tunne, et tegelikult oleme me kõik talveunes. Terve aasta. Terve elu. Ja enne me ei ärka, kui midagi juhtub."

Tegemist on ühe huvitava näidendikoguga. Neli täiesti erinevat lugu on ühtede kaante vahele kokku pandud ja ma minu arust on see päris huitav lugemine. Kahjuks ei ole ma ühtegi neist etendusena näinud, aga täitsa hea meelega vaataksin, kui võimalust oleks.

Enim meeldis mulle "Piiri". Lugu majakavahist ja tema perekonnast ning üksildasest elust. Kummaline, et nii elataksegi. Üksikuna, tsivilisatsioonist ära lõgatuna. "Sõit" oli ka muhe. Nii tüüpiline näide argielust.

Muidugi, mis kõige lahedam - juhtumised ei olnud etteaimatavad. Lugesin, püüdsin ennustada, mis juhtub, aga ükski kord ei läinud päris täppi. Hea, et on autoreid, kes oskavad kaasakiskuvalt kirjutada!

Peter Høeg "Piiri peal"

2011-01-12T22:27:00.007+02:00

Tsitaadid raamatust:
"Ometi ei ole ma käega löönud. Ma tean, et ta on kuskil seal väljas. Ta loeb seda siin ja mõistab mind sügavamini kui ükski teine elav inimene."

"Teooriate eluiga on aina lühem ja lühem, enamik neist sureb enne täiskasvanuks saamist."

"Mingi kord on maailmas olemas, maailm ei ole kaootiline."

"Nii me seal istusime, ja ma teadsin, et niisugune tunne on siis, kui oled täielikult sisse saanud. Istud teisse inimese kõrval ja sinust saadakse aru, kõike mõistetakse ja mitte millegi üle ei mõisteta kohut, ja sind on tarvis."

"Raamatutest võib kasu olla ka siis, kui loetust aru ei saada."

"Tookord oli see täiesti müstiline, ta lihtsalt teadis kõike. Mitmes mõttes teadis ta minust rohkem kui ma ise."

Ajast ja sellega eksperimenteerimisest oli mõnus ja kaasakiskuv lugeda, vaatamata sellele, et ülejäänud koolitemaatika tundus sünge, liiga piiritletud ja karismaatiline, vaimselt piinav.

"Piiri peal" on raamat suure algustähega. Ma ei tea, kas mul oleks kunagi julgust nii ausat, isiklikku ja emotsionaalset raamatut kirjutada. Selleks peab kohutavalt annet olema.

Kurt Vonnegut "Jumal õnnistagu teid, Mr Rosewater"

2011-01-05T15:47:00.003+02:00

Tsitaadid raamatust:
"Tere tulemast Maa peale. Siin on suviti kuum ja talviti külm. See on ümmargune, märg ja ülerahvastatud. Parimal juhul on teil siin umbes sada aastat aega."

"Ma vaatan inimesi, neid ameeriklasi, ja ma saan aru, et nad ei hooli enam endastki - sest neil pole otstarvet."

Täpselt aasta aega tagasi lugesin esimest korda Vonneguti. Tookord oli raamatuks "Tapamaja, korpus viis". Nüüd tagasi mõelduna tundub mulle, et see ongi kõige parem teos tutvumaks Vonneguti ja tema stiiliga. Vaatamata sellele, et "Tapamaja" on ülisegase ülesehitusega, ülihüplev ja fantaasiarikas, on see tugev näide meie ühiskonna rumalusest. Inimeste saamatusest ja ihalusest kättesaamatu järele.

Härra Rosewateri lugu on oma ülesehituselt hoopis teistsugune, ent stiililt peaaegu identne teos. Mis neid kahte (ja võib-olla kõiki teisigi) ühendab, on raamatusiseselt mainitud kirjanik Kilgore Trout oma utoopilste fantaasialugudega, ja lisaks muidugi planeet Tralfamadore. Mõlemad mängisid tähtsat rolli ka "Tapamajas".

Mulle isiklikult täitsa meeldis Eliot Rosewateri tegelaskuju. Siuke muhe maailmaparandaja, kellesuguseid enam palju ei eksisteeri. Tema "kergelt tuleb - kergelt läheb" taktikast võiks isegi mõnedel juhtudel eeskuju võtta.

Birk Rohelend "Enesetapjad"

2010-12-16T20:54:00.003+02:00

Tsitaadid raamatust:
"Nii on just tühiruum sõnade vahel see, mis kannab tegelikku ideed."

"Iga kogemus on olnud hea, kui selles on olnud midagi, millest õppida."

"Tegelikult on sõnad kivid ja igaüks neist kivi kaaluga ja ma ei ütle mitte midagi niisama."

Selles raamatus on väga palju rohkemat, mistõttu ükski tsitaat üksinda seistes ei suuda seda raamatut ära seletada.

Teose ülesehitus on tegelikult ülimalt lihtne - on olemas noored, kes on omavahel seotud, kuid oma seotusest neil aimu ei ole. Sisu ise on muidugi kordades keerukam ja lugemine nõuab tähelepanu, et suuta järge hoida ning otsi omavahel kokku viia. Autor ei tee siinjuures lugeja elu lihtsaks. Peab ikka ise koguaeg lainel olema, et materjali haarata.

Filosofeerimist on "Enesetapjates" minu meeleheaks päris palju. Mulle meeldib, kuidas tegelased üritavad oma eksistentsi seletada, oma elule pidepunkte leida, end taustsüsteemide abil defineerida.

Muhe kirjatükk. Pealkiri on provotseeriv, sisuga esmapilgul üldse mitte kokkuminev, aga ühel hetkel saab ta tähenduse.

Mida rohkem ma Rohelendu loen, seda rohkem on mul tahtmine teda oma lemmikkirjanikuks pidada, vähemalt kaasaegse eesti kirjanduse kontekstis.

Mihhail Bulgakov "Meister ja Margarita"

2010-12-15T20:40:00.005+02:00

Tsitaat raamataust:
"Kõik läheb nii, nagu on õige - selle peal püsib maailm."

Üle pika aja üks päris põnev kohustusliku kirjanduse raamat. Süžee on kirev nagu M&M kommid ja tegevusliin kulgeb alguspoolel nii segaselt, et jõuab tekkida küsimus kas venivuse tõttu lugemine katkestada või mitte.

Hästi läks neil, kes jätkasid lugemist. Sealhulgas mul! Ma ütleks, et sellel lool läheb aega käima saamisega. Olgugi, et Berlioz jääb kohe esimeses(?) peatükis trammi alla, ei juhtu sealt edasi umbes 200 leheküljel midagi, mis toimunud sündmust valgustama hakkaks.

"Elu" hakkab II osas. Rohkem Wolandit, rohkem nalja ja sigadusi tema kaaskondlaste poolt. Olgu tänatud Peemot ja Korovjev, ilma nendeta poleks raamatul mingit värvingut!

Teose nimest rääkides võiks see tegelikult ükskõik mis olla, sest Meister ja Margarita on silmnähtavalt kõrvaltegelased. Oluline roll on vaid Meistri kirjutatud romaanil.

Vähemalt sain ma nüüd teada, miks see raamat nii tuntud on. - Sest see on nagu satanistide piibel, oma keeldude ja käskudega. Sest tõepoolest, Meistri kirjutatavas paralleel-loos on üks-ühele üle võetud sündmusi piiblist. Ja kui usk nii kohutavalt paljudele korda läheb, siis miks peakski see raamat neid külmaks jätma?

Franz Kafka "Protsess"

2010-10-08T01:33:00.004+03:00

Tsitaat raamatust:
"Isegi kõige paremal juhul oli kasu, mida see soovitus talle võis tuua, võrratult väiksem kui kahju, mis sellest tuli."

Liiga trastiline, kohati liiga sügavale igavusse langev absurdiklassika näide, kus süütu inimene võetakse vahi alla, menetletakse tema protsessi, käiakse kohtus ja pärast poolt aastat pussitatakse ta lihtsalt surnuks.

Mulle ei meeldi raamatud, kus mitte midagi ei toimu ja see on üks neist. Reaalselt jah, see on kõnekunstiline, retooriline raamat, mis nõuab hoolega kaasa- ja juurdemõtlemist, kuid kui mul on aega napilt kaks õhtut sellest läbinärimiseks, siis mul ausõna pole viitsimist sellesse rohkem kui tarvis on, süveneda. Samas nn "paigalseisvate" filmide vaatamise vastu pole mul midagi (näiteks see vene film: Kak ya provjol etim letom").

Albert Camus "Võõras"

2010-10-02T02:19:00.004+03:00

Tsitaadid raamatust:
"Päike oli tappev. Valgus purunes liival ja merel kildudeks."

"Nagu alati, kui tahan vabaneda kellestki, keda ma ei vaevu kuulama, teen nõustuva näo."

"Võõras" sai läbi loetud sellepärast, et ta kuulub kohustusliku kirjanduse hulka. Niisama raamatukogus raamatuid lapates ma tavaliselt sellist tüüpi raamatutele tähelepanu ei pööra, sest nad lihtsalt ei paku mulle huvi. Tegelikult on ammu teada asjaolu, et ma pole just eriline klassika austaja.

Ent see selleks. Raamat oli täiesti loetav, sündmused toimusid ja tegelasi oli just niipalju, et kõigil sai üheaegselt nii-öelda silma peal hoida. Kuna meie kirjanduse õpetaja on lugemise hoolikuse kontrollimise peale meister, siis lihtsaid küsimusi ei tasu temalt lugemiskontrolli kunagi loota. Selle raamatu eest sain viie, ju siis sobis mulle.

Kuid meenutage Fausti, Kuningas Oidipust või Jevgeni Oneginit. Kõik nad on mul eelmistel aastatel läbi loetud. Faust isegi kaks korda, erinevate tõlkijate poolt, kuid ärge imestage - üle kahe polnud ma kummagi eest väärt. Teistega läks ühe hindepunkti võrra paremini, aga see pole mingi näitaja. Lugeda tuleb seda, mis meeldib ja meelt lahutab!

Kadri Kõusaar "Ego"

2010-09-22T23:09:00.003+03:00

Tsitaadid raamatust:
"Nende jaoks on kunst põgenemine isikliku emotsiooni eest."

"Kõik on startup, kõik tuleb ise teha, ise alustada, ise püsti panna, varastada iseenda öötunde ja noorust, ja sellega tund tunni, päev päeva, nädal nädala, aasta aasta haaval midagi ilusat ehitada."

"Kirjandus peab viima lähedale, nii lähedale, et ta hammustab su südant!"

Üllatus, üllatus, ma pole mitte kunagi varem midagi "Ego" sarnast lugenud. Stiili poolest on see raamat täiesti omaette klass. Paras eklektikapundar, kui päris ausalt öelda, kuid see-eest meeldis ta mulle üle ootuste palju. Just asjaolu, et pole ühte konkreetset asja, mille ümber lugu koondub, vaid lugu kujuneb ise nende paljude pisiasjade ümber, mis raamatust läbi käivad.

Huvitaval kombel ei olnud mu seekordne lugemisprotsess sütitatud uudishimust, vaid lihtsast, puhtast naudingust.

Carolina Pihelgas "Sõrmemuster"

2010-09-22T21:32:00.004+03:00

Katkendid luuletustest:
"Ometi saabuvad
tunnid ja päevad
saabuvad hirmuta.

Kunagi saan ma vanaks
ühegi lõivuta."

"Need, kes on möödujad
mööduvad silmagi pilgutamata
ja neid, kes peatuksid
on ütlemata vähe."

"Millegipärast ei tunne ma hirmu
oma saatuse ees."

Keegi tark inimene on kunagi öelnud, et iga inimene on uks uude maailma. Ma olen sellega päri, ent kas leidub kedagi, kes ei oleks?

Iga kirjanik, luuletaja, blogija, muusik, kunstnik, kesiganes oma loomingut jagav inimene on kangelane, kes annab vürtsi, kõla ja värvi meie muidu nii hallikarva sügisesse. Aitäh, et oled oma ukse avanud!

Thavet Atlas "Kõned kõrbes"

2010-09-11T03:19:00.003+03:00

Luulenäide:
"Vaid eneste kaudu
mõistame Maailma
Ja tahaksime et
Mäed
Orud
nende vahele surutud puudki
oksal redutav Lepalindki
kannataksid
või naerataksid
koos meiega
sinuminumoodi
Omades meiega
ühist tunnetuskoodi"

Luulet on raske kommenteerida, üldistada, üritada seda laiemale perspektiivile läbi oma prisma tutvustada. Seda on pea võimatu teha. Sul kas lihtsalt on tunne, et sa tahad luuletusi lugeda, ja leida neist seda mida otsid, või ei taha.

Mina vist tahan ja sellepärast ma neid ikka ja jälle loengi.

Diana Leesalu "Mängult on päriselt"

2010-09-11T00:25:00.004+03:00

Tsitaat raamatust:
"Sarkasm on maailma parim desinfitseerimisvahend. On vähe asju, mis selle üle elaksid."

Kõik noorteraamatud on ühte moodi. Ehk on see liiga ühekülgne lähenemine, aga nii see on. Ja see on hea, sest nad juhatavad noorele inimesele, kes muidu võib-olla kunagi lugeda ei viitsi, tee raamatu juurde.

"Mängult on päriselt" viitab ühiskonna tulipunktile. Asjaoludele, mis eriti karmis maailmas võivad lihtsalt juhuse, teinekord ka saatuse kokkumängu tõttu lõppeda ainult ühtviisi. Nagu öeldakse, et annad kuradile sõrme, aga tema võtab terve käe. Selles raamatus oli sõrmeks mäng, käeks elu. Elu, mis liikus paratamatult oma rada.

Lugesin mõlemad Leesalu raamatud järjest läbi ja peale selle, et nad on mõlemad noortele mõelnud, ei ole neil midagi ühist. Ja see, mis on ühine, on ikka kool, suhted, surm ja armastus. Ehk kõik, mis meid kõiki puudutab ja millega on lihtne end samastada.

Diana Leesalu "2 grammi hämaruseni"

2010-09-05T19:49:00.004+03:00

Tsitaat raamatust:
"Ma tahan, et keegi lihtsalt kunagi tuleks ja küsiks, kuidas mul läheb. Ja et see teda tõepoolest kas või natukenegi huvitaks."

Lugu. Noorteromaan. Näide sellest, kuidas ühe süütu hetkega pöördub ühe noore neiu kogu eelnev elu pahupidi ja kuidas kogu järgnev sündmustik siis arenema hakkab. Pealkirjast lähtudes, juba ette aimates mitte just kõige positiivsemaid radu pidi. "2 grammi hämaruseni" jutustab loo, mida keegi meist ei peaks omal nahal kogema. On olemas ka muud võimalused, teised valikud, mida järgides saaks asjadele hoopis teistsuguse käigu anda. Aga see raamat ei räägi neist, ta ütleb välja kõik selle, mis esimese hooga tehtud sai - nii õigesti või valesti, kui see parasjagu aset leidis.

Nagu autor läbi minategelase ütleb, et see ongi vaid üks lugu. Midagi, mida ei ole mõtet järele teha, et kesiganes seda raamatut lugema hakkab, teeks omad järeldused ja oleks targem. Ma nõustun.

Paulo Coelho "Alkeemik"

2010-08-25T22:39:00.004+03:00

Tsitaadid raamatust:
"Ka temal oli üks koht, kus elas keegi, kelle pärast võis unustada, milline rõõm on rännata ihuüksi mööda laia maailma."

"Päevad on ühesugused siis, kui inimene ei märka kõike seda imepärast, mis tema elus juhtub sel ajal, kui päike taevas oma ringkäiku teeb."

"Teadmatust ei karda keegi, sest iga inimene võib saada endale kõike, mida ta tahab ja vajab." (üks seotud lugu)

"Öö pimedaim hetk saabub vahetult enne päikesetõusu."

"Inimesed kardavad oma suurimaid unistusi ellu viia, sest neil on tunne, et need pole seda väärt või et nad ei jõua sinnani."

"Mul on olevik ja ainult see on huvitav."

Seekord siis sellised minu poolt välja nopitud mõtteterad. Pikalt ei hakka kirjutama, kuid keda muinasjutud veel natukenegi huvitavad, siis ausalt - "Alkeemik" on üks päris hea lugemine. Läheb kiirelt, ent samas leiab sealt nii palju häid ideid, mis minu mõttelõnga üsna pikalt-pikalt edasi arendasid hoopis teistele teemadele.
Vahepeal oli isegi nii, et mina, vana realismifänn, panin raamatu käest ja mõtlesin-kirjutasin enda asju mis seoses loetuga pähe tulid, et need kaotsi ei läheks. Ja lugesin huviga edasi, lõpuni välja.

Kris Moor "Homefucking is killing prostitution"

2010-08-20T01:46:00.005+03:00

Dialoogikatkend raamatust:
"Mina ei saa aru, kuidas sa suudad ilma pagasita reisida? Tuled siia kaks kätt taskus. Imelik pole või?"
- "Ma ei vaja asju. Ma vajan ainult sind."
"Eheee. Sa ei ole selle aja jooksul ka üldse muutunud."
- "Ma tean."

Ma tahan, et selliseid raamatuid ilmuks rohkem. Palju rohkem. Või olen ma lihtsalt võimetu neid õigest kohast, võimalikult kohe pärast ilmumist, üles leidma? -Midagi siin igatahes on, sest see siin ilmus ka üsna ammu juba.

Niisiis raamat ise päris muhe proosatükk. Romaani pole, on lihtsalt dialoogid. Väikesed lood, mis tegelikult on omavahel ühenduses, omades samu tegelasi, ühiseid probleemipüstitusi.

Ning loomulikult fotod. Neid on palju, nad on ilusad ja muudavad teksti palju elulisemaks. Ilmselt on see taotluslik, kuid kindlasti mitte häiriv.

Võta kätte, ava suvaline lehekülg ja naudi kvaliteetset teksti-foto kombinatsiooni.

P.S See on teater paberil. Pornot ei ole. On ainult dialoogid.

Kristo Kiviorg "Päikeseküla"

2010-08-07T03:18:00.007+03:00

Tsitaadid raamatust:
"Ükskõiksus on üks suuemaid pahesid üldse."

"Mõte kui selline on üks ajatuse printsiipidest - ta ei vanane, küll aga omandab mõtte sisu aja jooksul sinu jaoks teistsuguse tähenduse."

"Minu jaoks on tõeline anne olla mina ise, rääkida, kuidas ma maailmast aru saan ning mida mõtlen."

"Päikeseküla" on raamat, millest aru saamiseks peab ise olema midagi sarnast kogenud. Vastasel juhul võib ta tunduda liiga ühekülgne, naiivne ja kohati liiga palju oma ideid pealesuruv.

Mina võtsin raamatu lihtsalt kätte ja hakkasin lugema. Küsimusi esitatakse selles kirjatükis palju, otseseid vastuseid neile mitte enam nii suurel hulgal. Eks ta olegi vist rohkem nii mõeldud, et igaüks nopiks just selle välja, mis teda parasjagu huvitab ja selle looga seob.

Muidugi suur osa peategelase - Doktori - jutust on puhas kuld, kui seda osata vaid õigesti ellu rakendada. Samas minategelane on tüüpiline kontorirott, keda üritatakse kiivalt õndsasse ellu pöörata ja nagu enamus happy ending lugusid, näib ka see õnnestuvat. Kas üldse ja kui palju oli Päikesekülas viibimisest minategelasele tegelikult kasu oli ja kas ta ka samas vaimus jätkab, saab ehk juba varsti järgmistest osadest lugeda. Autor on lubanud triloogiat, jään huviga (rohkem vastuseid) ootama!

P.I. Filimonov "Mitteeukleidilise geomeetria tsoon. Romaan manipulatsioonist"

2010-08-01T14:50:00.005+03:00

Tsitaadid raamatust:
"Noh, lõin ikka, kõik ju löövad külge. Kõik, kuni nad kohtavad inimest, kelle külge jäävadki päriselt."

"Miks jagan ma inimesed nendeks, keda võib lasta tühja pimedasse kööki, kus mängib muusika, ja nendeks (valdav enamus), keda ei või?"

"Sõnad on minu jaoks materjal."

Matemaatikast see raamat ei räägi, manipulatsioonist ka otseseselt mitte. Küll aga suhtlemisest.

Inimesed saavad kokku ja räägivad elust, vaadetest, olemisest ja suhtlemisest üleüldse. Kui tahta raamatu põhjal etendus teha, siis oleks see ülimalt lihtne, sest dialoogikõrvalist materjali on ülivähe. Ainus, mis on, on autori ehk minategelase lühikesed kommentaarid iga pildi/peatüki ette. Nagu kava, mille enne etendust saad läbi lapata, et end tegelaste ja sündmustega kurssi viia.

Mõnus lugemine. Midagi sellist, mida võtaks veel mitu korda kätte. Loeks, lappaks ja mõtleksin veel, miks niipaljud inimesed lasevad end peenrahaks vahetada.?

Jon Krakauer "Üksindusse"

2010-07-26T03:04:00.006+03:00

Tsitaat raamatust:
"Liigu, ole nomaad, leia igas päevas uus, senitundmatu silmapiir!"

Lugu põhineb tõsielul ja on totaalselt erinev klassikaliselt ilukirjandusest. Lugesin eestikeelset tõlget, mis on kohati liiga raskesti mõistetav. Osaliselt võib selle halva tõlke kaela ajada, aga mitte täielikult. Fakte ja nimesid on segadusseajavalt palju, kuid ilma nendeta poleks raamat see, mis ta on.

Üle väga pika aja suutis lugemine mind niivõrd emotsionaalseks muuta, et kurku tekkis klomp ja pisarad kippusid vägisi silma.

Ehk oli asi ka selles, et lugesin seda raamatut hääletamisreisil olles, oma perekonnast mitme tuhande kilomeetri kaugusel. Teemad, tunded, üles kerkivad küsimused olid kohati 100% kattuvad, mistõttu oli kerge end peategelasega samastada.

Kuigi ma ei ole väga paljude Chrisi vaadetega nõus, saan ma temast siiski aru. Elu lihtsalt on selline, et aeg-ajalt vajab igaüks vaikust, üksindust, ainult enesega olemist. Kuid kas see on kõike seda valu väärt, mida ligimesed kannatama peavad?

Siim Nurklik "Kas ma olen nüüd elus"

2010-06-07T05:00:00.005+03:00

Tsitaat raamatust:
"Ühtse, tervikliku, muutumatu isiksuse nõue tundub mulle üks ahistavamaid ja moonutavamaid ideid, mis on välja mõeldud. Kes on täiesti ühesuunaline, läbinisti järjepidev, laitmatult reeglipärane? Kes tahakski selline olla?"

Lihtsalt vau. See raamat on tõsiselt HEA.

Hüplev, vastuoluline, täis irooniat ja ühiskonna- ning enesekriitilisust. Parajas koguses sürrealismi ja naiivsust, hoolimist, kergust üheskoos. See raamat ei ole pealiskaudne. See raamat on nagu inimene.

Selline nagu mina olen. Jah, ja ma olen elus.

Roone Roost "mis sul Viga on."

2010-05-26T23:31:00.004+03:00

Tsitaat raamatust:
"Mõtle asjale nii - kui kõik inimesed üle maailma sellest aru saaksid, et me oleme tegelikult samasugused ning et kõigil on õigus elada nii nagu õigeks peavad, ilma teisi halvustamata, siis meil ei oleks neid probleeme."

See raamat räägib probleemidest. Tõsiselt, otsekoheselt ja täiesti ausalt, üliaktuaalses võtmes. Ma usun, et seda on lahe lugeda ka paarikümne aasta pärast, sest need teemad ei devalveeru.

Autori keelekasutus on robustne, aga meeldiv. Ta on sõnaosav ja lööb oma tekstiga otse naelapea pihta, pähe, võib-olla isegi südamesse.

Pealkirjast lähtudes küsi ka endalt - mis sul viga on? Ja kui sa taipad, et sa oled lihtsalt jobu ega saa ülalolevast tsitaadist äru, siis soovitan soojalt see raamat kätte võtta ja läbi lugeda. Kaotada pole midagi, võita aga kõik - nii lihtne see ongi.

Margus Karu "Nullpunkt"

2010-05-23T20:21:00.006+03:00

Tsitaat raamatust:
"Üleüldse on hea kellegagi rääkida."

Sotsiaalne kompott. Kõik on olemas: tunded, suhted, palju roppusi ja vägivalda. Samaväärselt on seal esindatud tugev ligimesearmastus, võimatu enesehaletsus ja seda uskumatuna näiv tahe end elule tagasi tuua.

Armas muinasjutt, mida oli tore lugeda. Vähemalt on poisil süda õige koha peal, olgugi mis ta muidu on või ei ole.

Lõpp oli hea, midagi muud polekski saanud seal olla.

Mul on oma raamatus autori poolt käsitsi kirjutatud lause ka. Tegelikult see pole oluline, aga pühendus muudab minu jaoks iga raamatu pisut väärtuslikumaks. :)

Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus" I

2010-05-20T23:32:00.012+03:00

Tsitaat raamatust:
"Südame all aina kõditav puhang, nii et tunned seda küünarnukkides ja sääremarjadeski, südames endas aga pisut valu ja pitsitust, mis ajab huulile õnne naeratuse."

Tegu siis kohustusliku lugemisvaraga, mis keskkoolis igatahes läbi tuleb närida. Tegelikult ma isegi ei ütleks, et ma eriti närinud oleks. Pigem lugesin ma teda, vähemalt alguse poole, suhteliselt pealiskaudselt.
Pöördepunkt kui selline ehk mind paeluv osa algas pihta sealt, kus lapsed hakkasid sirguma ja krutskeid tegema. Oma elu elama.

Asju, sealhulgas nii raamatuid kui filme, kritiseeritakse alati omast vaatenurgast, mille aluseks on sageli lugeja võime leida tegelasi, kellega end samastada. Ja nii sõltub ka raamatu headus suuresti lugejast, kes siis kas tahab või ei taha sarnasusi leida.

Sel lugemisel köitis mind enim Liisi, kelle asemele end päris mitmel korral mõtlesin. Et kuidas mina ühes või teises olukorras käitunud oleksin. Ning samaväärselt leidsin end Indrekus, tema vaikses siiruses, lugemisarmastuses ja õrnas sarkasimis peavoolu vastu. Minagi eelistan paljudele muudele tegevustele heinamaal olesklemist, pilvedest kujude otsimist, linnulaulu kuulamist ja lihtsalt lugemist. Olemist, ilma, et kellelegi oma tegudest aru peaks andma.

Üldiselt kujutas "Tõe ja õiguse" esimene osa, midagi sellist, mida olin ette kujutanud. Ei leidnud ma temast seda erilist rosinat, aga pähkel ta ka polnud. Eneseinitsiatiivil ilmselt ei loeks, aga lasen mõne aja sel esimesel seedida. Kunagi tuleb ehk ka huvi järgesid lugeda, kes teab?.

Airi Ilisson-Cruz "Minu Austraalia"

2010-05-09T23:09:00.006+03:00

Tsitaat raamatust:
"Kahju on lahkuda koduseks saanud kauboifilmist."

Mõnus ajaviitelugemine. Võrreldes teiste seniloetud "Minu" sarja raamatutega on ta pisut teistmoodi. Ütleksin, et ta on rohkem naistekas. Teemad a la leidsin mehe, sain lapse ei ole vist meestele eriti huvitavad lugeda, aga kes teab.

Ja kiireks lõppsõnaks. Mulle meeldis sellest raamatust õhkuv soojus ja siirus millega autor oma elu lugejatele edasi andis.

Mihkel Raud "Musta pori näkku"

2010-05-05T19:58:00.004+03:00

Tsitaat raamatust:
"Nagu mu kunagine kehalise kasvatuse õpetaja oleks ehk öelnud, eristab tegijaid töllmokkadest võime ootamatustel sarvist kinni haarata."

Jah, alles nüüd, pea kaks aastat pärast ilumist, lugesin ma selle kurikuulsa kirjatüki läbi. Varem nagu polnud midagi, mis oleks mind utsitanud just seda raamatut kätte võtma.

Arvatavasti oli see teose ülisuur populaarsus, mis mind kohutas, võiks öelda, et isegi eemale peletas. Ja nagu hiljem autori enda suust kuulduna, olen ma kaugel sihtgrupist, kellele "Musta pori näkku" tegelikult mõeldud. Tõsi, ma pole mees vanuses 35-40.

Lugeda oli naljakas ja seda mitte roppuste, vaid meeletutes kogustes situatsioonikoomika pärast, mida leidus igal lehel küll ja veel.

Ainus negatiivne asi kogu selle raamatu juures oli see, et lugema hakkamiseks pidin enne peaaegu 6 kuud lugemisjärjekorras olema. Õnneks, jah, õnneks oli see seda väärt!

Martin Oja "Pärastlõuna platoo"

2010-04-25T02:52:00.004+03:00

Katkendeid luuletustest:
"ja kusagil need on kes loovad
meile need hoiakud teades
et vajame valmis hoiakuid
oma maailma seades"

"ja sina tead mu tugevust
palju selgemalt kui mina ise"

"ma tahan et meie vahel
poleks yhtegi suhtlemislõhet
ja minu mõtted
voolaksid otse su pähe
nii nagu neid mõtlen
ilma sõnade segava kõmata"

Harva tekib mul suuri lemmikuid, sest nagu teada on meeldivad mulle väga paljud ja väga erinevad asjad, kuid see luulekogu läks mulle kuidagi eriti sügavalt korda.
Kõige rohkem puudutas mind tekst, mis on kirja pandud leheküljele neli. Seal on tõestisündinud lugu taga, küllap autori, kuid kahtlemata ka minu oma.

Peeter Vihma "Kättpidi Keenias"

2010-04-25T02:16:00.005+03:00

Tsitaat raamatust:
"Teist inimest mõista on tegelikult imelihtne, tuleb anda aega, teha kõrvad lahti ja kuulata."

Järjekordne hea saak! Ei, tegelikult viimasel ajal üha rohkem hakkab mulle tunduma, et mul lihtsalt on vaistu nende eriti heade raamatute äratundmise peale. Eriti reisikirjade peale, mis luuletuste järel mu suured lemmikud on.

See konkreetne raamat kõneleb aga ühe vabatahtliku veedetud kuudest Keenias. Ajast, mis oli liiga lühike, et midagi päriselt korda saata, aga samas piisavalt pikk, et sisse elada kohalikku kultuuriruumi.

Jah, nalja sai lugedes väga-väga palju ja üldse, ma austan inimesi, kes suudavad igas tillukeses asjas näha midagi head, midagi rõõmsat ja positiivset. See annab elule kohe uue värvingu!

Krister Kivi "Eesti maja"

2010-04-11T17:09:00.006+03:00

Tsitaat raamatust:
"Aeg-ajalt tundub, et elul on tõesti pakkuda vähe uut."

Rohkem, kui igavad muljed eesti majade kohta või depresiivsena tundunud ajakirjaniku heietused kulgemisest endast, köitsid mind dialoogid kohalike väliseestlastega.

Huvitav oli lugeda vestlust härra Tulvinguga Torontost mälu teemadel ja samuti Andresest Iirimaal. Viimane tsiteeris oma välismaal olemist ühe suurepärase Edward Dahlbergi mõttega: When one realizes that his life is worthless he either commits suicide or travels.

Eks olnud autori meeleheitlik soov argirütmist pääsemiseks sama tagamõttega.

Mihkel Raud "Sinine on sinu taevas"

2010-04-05T16:20:00.006+03:00

Tsitaat raamatust:
"Sümbolid on tihti tähtsamad kui see, mida nad sümboliseerivad."

Mihkel Raud käis kohalikus raamatukogus ja rääkis oma elust ning kahest täiesti erinevast raamatust. Muidugi olin ma viimatisest kirjatükist üht-teist kuulnud, aga ma polnud seda enne kohtumist läbi lugenud.

Niisiis oli lugemine äratundmine, mis mind mõneti ärritas. Imelik, et ta rääkis jutuõhtul täpselt samade sõnadega, mis raamatustki läbi käisid. Just situatsioonikirjeldused olid kui pähe õpitud!

"Sinine on sinu taevas" on minu esimene kirjanduslik kokkupuude Mihkel Rauaga ja mulle tundub, et selline žanr istub minu iseloomuga. Lugu on tihe, sisuliine piisavalt palju, et suuta kõiki meeles pidada ja parasjagu lollust ning naiivsust üheskoos, et haarata üht äsja täisealiseks saanud plikat lugema.

Mai Loog "Minu Tai"

2010-03-31T23:09:00.003+03:00

Tsitaat raamatust:
"Lahkus on kontseptsioon, mis jõuab taide südamesse ka siis, kui jootraha juurde ei anta."

Sanukk, meri ja päike. Mõnus ajaviitelugemine, kuid ei midagi eriliselt head. Põhjus arvatavasti selles, et vahetult enne loetud "Minu Argentina" jättis mulle palju sügavama mulje.

Jostein Gaarder "Apelsinitüdruk"

2010-03-29T23:21:00.005+03:00

Tsitaat raamatust:
"Justkui võlukepi viipel oli tal juba õnnestunud asuda minu ja kogu muu maailma vahele"

Üks tohtult armas raamat, mille võiks igaüks kunagi läbi lugeda.
Mõistmaks paremini oma vanemaid; kalleid inimesi, kes on meie seast jäädavalt lahkunud või lihtsalt nägemaks maailma suuremas plaanis, erinevate tahkude alt.

Nägin isegi unes üht stseeni. Seda, kuidas tüdruk suure apelsinisületäiega trammis sõidab ja ühe poisiga silmsidesse jääb. Ju see läks mulle siis nii väga korda.jah, armsaid asju on raske meelest lasta. Või neil üldse minna lasta. Parem kui nad meiega jäävad, ja end aeg-ajalt ikka meelde tuletavad.

Krister Kivi "Tulles lähemale"

2010-03-29T22:49:00.004+03:00

Katkend luuletusest:
"Tead, mida, ütles ta, olen ma mõelnud.
Sa peaksid mind rohkem armastama.

Rohkem armastama."

Võtsin kogumiku kätte, lugesin ja tundsin neis luuletuses ära tuttava stiili. Midagi sellist, mida ja millest ma isegi kirjutanud olen ja äratundmisrõõm on sageli suurem kui ükski teine rõõmuliik.
Autor, rändaja, ajakirjanik - eeskuju, kelle tunneb ära.

Ülar Ploom "Porr ja sorry"

2010-03-29T22:42:00.005+03:00

Katkend luuletusest:
"Tumm räägib kogu aja -
ma ei tea, millal ta vaikib."

Väike ja mugav, siia-sinna hüplev ning väga erinevaid mõtteid ja teemalahendusi koondav luulekogu.

Liis Kängsepp "Minu Argentina"

2010-03-29T21:29:00.008+03:00

Tsitaat raamatust:
"Ärge põdege, Argentinas on asjad palju hullemad."

Põhimõtteliselt võiks seda fraasi kasutada pea iga mugavustega harjunud eurooplasega vesteldes.

Tõepoolest, lugedes getoelust, mõistsin kui suur luksus on omada sooja tuba ja vesiklosetti, rääkimata sellest kui õnnelik ma tegelikult olen, et olen sündinud vabal maal, kus klassiühiskonda ei eksisteeri.

Olev Remsu, Tiit Pruuli "Rongiga maailma lõppu. Tallinn - Moskva - Vladivostok"

2010-03-24T20:40:00.008+02:00

Tsitaadid raamatust:
"Olgu nad need, kes nad on, olgu minagi see, kes ma olen!"

"Teinekord tekibki tunne, et Venemaal ei elata iseenda jaoks, siin noritakse oma ettevõtmistega üksnes piiritagust tunnustust."

..., et unistused täituksid!
Ma ei mäletagi enam täpselt, millal mus tärkas iha reisida rongiga läbi Venemaa Vaikse ookeani rannikule, ent ühest uitmõttest sai peagi kinnisidee ja leides raamatupoe riiulit asjakohase kirjanduse, oli täiesti kindel, et see mõte ei jää ainult unistuste tasandile.
Kohtumiseni Transsibil!

Madis Jürgen "Kõik puha omad joped"

2010-03-05T21:01:00.005+02:00

Tsitaat raamatust:
"Aeg muutub ja meie koos ajaga."

Muhedad lood tavalistest inimestest, üles vuntsimata ja vabas võtmes kirjutatud.

Täpselt niisugustest lihtsalt erilistest inimestest kirjutatud nagu meie kõik ju tegelikult oleme. See oli vist alles paar aastat tagasi, kui ma aru sain, et kõik elavad ühtemoodi ja niisama hea pärast pole mõtet oma elu eest ära joosta, mujal on nagunii kõik enam-vähem samamoodi ja võib-olla veelgi igavam. Vahe on ainult kultuurides, kui hakata mõtlema maailma mastaabis.

Selles raamatus oli mulle õige sümpaatsem Hermani lugu. Elaks isegi koopas, aga kindlasti mitte üksinda ja kindlasti mitte 20 aastat.

Ja mis seal salata, Madis Jürgen oskab hästi kirjutada.

Birk Rohelend "Mu sõraline sõber"

2010-02-28T22:26:00.007+02:00

Tsitaat raamatust:
"Viha on alati suunatud ja põlgus samuti; aga tühjus ei sisalda ühtegi nägu."

See raamat meeldis mulle väga. Vaatamata sellele, et minategelane oli nii kohutavalt stereotüüpselt pealiskaudne ja elus pettunud, oleksin ma nõus seda raamatut veelkord lugema.

Erinevate tüüpide sildistamist on selles loos rohkem kui inimesi, kes kasutavad Tallinna linnas ühistransporti ja tõsiselt, ma ei liialda!

Minategelane kui persoon oli isenesest näotu, kuid kirjaniku loometöö tema elust jutustades rohkem kui vägev.

Evert Gregori "Kesk surnud lilli"

2010-02-26T16:52:00.003+02:00

Tsitaat raamatust:
"Homme ta ei koperda, ei murdu, ei takerdu. Homme on ta keegi teine. Sest homme on tal keegi teine."

Tõeline kompvek. Ma lugesin, õigemini lausa neelasin sõnu kümnete lehekülgede kaupa. Seotud liinid, lahkumised ja taaskohtumised oleks parimad märksõnad selle pisut traagilise, ent samas paljude ülevate hetkedega vürtsitatud noorteromaani kohta.

Ib Michael "Sinine vend"

2010-02-20T13:39:00.011+02:00

Tsitaadid raamatust:
"Meie sõprus on just alanud, meie ees on avanenud uus silmapiir"

"Rääkima õppides õpime ka oma mõtteid varjama, nii see kord juba on ja sinna pole midagi parata."

Üle pika aja sattus mulle pihku raamat, mille kesksed tegelased on minuga üheealised.

Alati pärast ühe või teise raamatu läbilugemist mõtlen, et vaat' kui imelik, et see raamat mulle just praegu kätte sattus, sest see on nii päevakajaline ja haakub (pisi)asjadega mu elu hetkeperioodist. Samas ma ei lähtu raamatukogus olles kunagi mingisugustest näitajatest, vaid võtan riiulist täiesti suvalisi raamatuid.

Lugemine iseenesest läks kiiresti, sündmustik oli tihe ja kaasahaarav.

Martin Vabat "Naerutaltsutaja"

2010-02-07T13:19:00.003+02:00

Katkend luuletusest:
"Ja kui vikat koputas uksele
kopp kopp kopp
seljas must dress ja vatijopp
ja küsis malbelt
kas te hakkate elama
unistama nautima lendama
või kerite minuga põrgu
Siis mis siin ikka vastas see ikka
nii et vikat vajus nurka norgu
hakkas nutma
ja keris üksi tagasi põrgu"

Luuletused põimituna viisijuppide ja vahetekstidega lõid raamatu esitlusel mõnusalt muusikalise keskkonna. Ja autorit on alati huvitav kuulata oma tekste esitamas, nii ka sel korral.

Olavi Ruitlane "Naine"

2010-02-07T12:14:00.005+02:00

Tsitaat raamatust:
"Kui joob mees, siis põleb maja katus, kui naine, siis terve maja"

Kohati labane, kuid tegelikkuses suurepärane kirjeldus tänapäeva elu olemusest Eestis.
Naljakas ja natuke traagiline üheaegselt.

Soovitan lugeda linnainimestel, kes ei tea, kuidas maal elu edeneb.

Jaak Kõdar "Poolel teel mõttetusse"

2010-02-07T00:03:00.006+02:00

Katkend luuletusest:
"Hea inimene on hea ka siis
kui mina olen siga.
Ja kui ta ise oleks siga,
oleks ta ikkagi minust parem."

Luuleraamatu kohta ebaharilikult kirkalt illustreeritud.
Siiski suurepärane ajaviide haigla fuajees, kuhu mul tegelikult asja ei olnud.

Siim Kera "Me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks"

2010-02-06T23:45:00.007+02:00

Katkend luuletusest:
"armastusest on hea luuletada
hoopis parem kui
tuumamassiarvust
osmoosist
kera ruumalast
nende peale
inimeste hammas ei hakka"

Tuleb tõdeda, et keerasin lehe ja teise ning rohkemgi veel. Kaupluses ja hiljem koduski. Ilus on.

Kurt Vonnegut "Tapamaja, korpus viis, ehk Laste ristisõda"

2010-02-06T23:22:00.009+02:00

Tsitaat raamatust:
"Elus on mõndagi targemat kui see, mida sa raamatutest loed."

Et suuta see tsitaat lahti mõtestada, on kahtlemata tarvis raamat läbi lugeda.

Soovitan kõigile! Ilma erandite ja sisukokkuvõtteta.

Robert Randma "Sigaret"

2010-02-06T22:57:00.007+02:00

Tsitaat raamatust:
"Elu on klišee ja see, et ma seda et ma seda ütlen, on klišee ja see, et ma seda kirjutan, on kirjanduslik okse. Ja see, et ma seda tajun, usun ja tunnen, on reaalsus."

Mõndadele, kes on lugenud, ei ole meeldinud, sest kirjutamisviis on tavatu, kohati liiga otsekohene ja samas mittemidagi ütlev sassis sõnadejaga.

Ent mulle meeldis.

Soovitan eriti lugeda neil, kel on tekkinud eelarvamused teatud inimgruppide suhtes.